SISSEJUHATUS
Molekulaargeneetilised meetodid tulid Eestisse inglisekeelsest maailmast ja umbes kolmekümne aastaga on siinsetes laborites välja kujunenud väga selgelt tsunftipõhine terminoloogia ja släng. Kõrvalseisjale või uustulnukale võib see kõik esialgu väga võõras ja ehmatav tunduda. Samal ajal muutuvad meetodid üha universaalsemaks, juba ammu on need igapäevased kriminalistikas ja diagnostikas, nendest räägitakse perearstikabinetis ja neile viidatakse telesarjades, kasutajaskond üha laieneb. Sellest tulenevalt tundub tähtis ja vajalik laboriterminoloogiat veidi laiemalt tutvustada ja näidata, mida need mõisted endas sisaldavad. Põhimõtteliselt pole neis midagi, mis oleks arusaamatum mõnest majanduslikust või juriidilisest terminist.
Käesolev õppevahend ei pretendeeri olema oma valdkonna ammendav ülevaade. Pigem on siin tegemist väga lihtsustatud sissejuhatusega ja mõningate tähtsamate mõistete avamisega.
Õppevahendi kasutamine ja sellest arusaamine eeldab üldharidusliku kooli bioloogiakursuse läbimist. Igaks juhuks ja mööndusena järgneb sissejuhatusele põhitõdede lühikordamine - MOLEKULAARBIOLOOGIA ABC.
Teemad on püütud avada loogilises järjestuses, kuigi mõnikord pole selline tähtsuse järjekorda panemine väga lihtne.
Tekst on võimalikult väheste liigendustega, hädavajadusel või illustratsiooniks suunavad lingid kas SÕNASTIKKU või välislingile. SÕNASTIK sobib mõistete kordamiseks ka täiesti iseseisvalt.
Kahjuks selle valdkonna põnevamad peatükid (molekulaargeneetiliste meetodite kasutamisest populatsioonibioloogiliste ja looduskaitseliste teemade uurimisel) siia ei mahtunud ja saavad hoopis teiste õppevahendite ja loengute teemaks.
Mis on molekulaarne ökoloogia?
Väga üldises mõttes tegeleb molekulaarne ökoloogia molekulaarsete markerite otsimise ja iseloomustamisega ning nende abil kõige erinevamate ökoloogiliste küsimuste lahendamisega.
Sarnased meetodid ühendavad mitmeid teadusharusid, näiteks ökoloogiat, evolutsiooni, geneetikat, looduskaitset, käitumisbioloogiat ja molekulaarbioloogiat.
Alates 1980. aastate teisest poolest, PCR-metoodika avaldamisjärgselt, molekulaarsete meetodite osakaal ökoloogias üha suureneb. Metoodika täiendamine ei tähenda mingil juhul vana kõrvaleheitmist ega eelnevate uuringute tühiseks tunnistamist. Samuti pole molekulaarsete meetodite rakendamine kuidagi võimalik ilma paralleelselt kulgeva traditsioonilise välitööta.
Kaasaegsed uurimisvahendid pakuvad looduse tundmaõppimiseks täiendavaid võimalusi. Iga elusorganismi genoom kannab endas ainulaadset infot selle liigi või populatsiooni ajaloo ja elujõulisuse kohta. Molekulaarsed meetodid võimaldavad sinna salvestatud andmeid "lugeda".
Uute meetodite kasutuselevõtuga saab uut infot ka juba korra analüüsitud proovidest või hoopis varasematel aegadel jäänud või kogutud "jälgedest". Nii näiteks võib muuseumieksponaatide võrdlemisel uurida (ka hävinud) liike või liigiesindajaid mitmesaja aasta lõikes.
Käesolev õppevahend ei pretendeeri olema oma valdkonna ammendav ülevaade. Pigem on siin tegemist väga lihtsustatud sissejuhatusega ja mõningate tähtsamate mõistete avamisega.
Õppevahendi kasutamine ja sellest arusaamine eeldab üldharidusliku kooli bioloogiakursuse läbimist. Igaks juhuks ja mööndusena järgneb sissejuhatusele põhitõdede lühikordamine - MOLEKULAARBIOLOOGIA ABC.
Teemad on püütud avada loogilises järjestuses, kuigi mõnikord pole selline tähtsuse järjekorda panemine väga lihtne.
Tekst on võimalikult väheste liigendustega, hädavajadusel või illustratsiooniks suunavad lingid kas SÕNASTIKKU või välislingile. SÕNASTIK sobib mõistete kordamiseks ka täiesti iseseisvalt.
Kahjuks selle valdkonna põnevamad peatükid (molekulaargeneetiliste meetodite kasutamisest populatsioonibioloogiliste ja looduskaitseliste teemade uurimisel) siia ei mahtunud ja saavad hoopis teiste õppevahendite ja loengute teemaks.
Mis on molekulaarne ökoloogia?
Väga üldises mõttes tegeleb molekulaarne ökoloogia molekulaarsete markerite otsimise ja iseloomustamisega ning nende abil kõige erinevamate ökoloogiliste küsimuste lahendamisega.
Sarnased meetodid ühendavad mitmeid teadusharusid, näiteks ökoloogiat, evolutsiooni, geneetikat, looduskaitset, käitumisbioloogiat ja molekulaarbioloogiat.
Alates 1980. aastate teisest poolest, PCR-metoodika avaldamisjärgselt, molekulaarsete meetodite osakaal ökoloogias üha suureneb. Metoodika täiendamine ei tähenda mingil juhul vana kõrvaleheitmist ega eelnevate uuringute tühiseks tunnistamist. Samuti pole molekulaarsete meetodite rakendamine kuidagi võimalik ilma paralleelselt kulgeva traditsioonilise välitööta.
Kaasaegsed uurimisvahendid pakuvad looduse tundmaõppimiseks täiendavaid võimalusi. Iga elusorganismi genoom kannab endas ainulaadset infot selle liigi või populatsiooni ajaloo ja elujõulisuse kohta. Molekulaarsed meetodid võimaldavad sinna salvestatud andmeid "lugeda".
Uute meetodite kasutuselevõtuga saab uut infot ka juba korra analüüsitud proovidest või hoopis varasematel aegadel jäänud või kogutud "jälgedest". Nii näiteks võib muuseumieksponaatide võrdlemisel uurida (ka hävinud) liike või liigiesindajaid mitmesaja aasta lõikes.